Euroopa Liidu LULUCFi arvestuses on Eesti metsamaa viimastel aastatel muutunud süsiniku netoheitjaks. Selle põhjal tekitab raie süsinikuheidet rohkem, kui metsade looduslikud protsessid suudavad siduda, ning meie metsad ei saa leevendada Eestis tervikuna tekkivat süsinikuheidet. Kuigi LULUCF ei hõlma puidukasutuse ja asendusefekti arvestamist, on ka nende mõju seniste teadmiste põhjal probleemne: varutud puidust läheb kestvustoodeteks (näiteks puitehitised, mööbel jms) ainult umbes viiendik ja asendusefekt (puidu kasutamine materjalina näiteks betooni, raua või energia tootmisel põlevkivi asemel) on lähitulevikus liiga nõrk, et teisi negatiivseid mõjusid märgatavalt leevendada.
Miks on mets kliimapoliitikas tähtis?
Metsade tähtsus kliimapoliitikas tuleb nende looduslikust võimest siduda suhteliselt kiiresti atmosfäärist süsihappegaasi (CO2) ning talletada seda süsinikuvaru elusas ja surnud orgaanilises aines ja mullas. CO2 kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris (tööstusperioodi algusest tänini umbes 50%) on üks peamisi kliimamuutuse põhjusi. CO2 eemaldamiseks atmosfääris nähakse kõige lihtsama abilisena just metsi.
Looduslikult areneva metsa süsinikuvaru suureneb senikaua, kuni taimestik seob süsinikku rohkem, kui seda vabaneb elusolendite elutegevuses (sh lagunemisprotsessides). Noores puistus toimub suurenemine peamiselt ladestumisena kasvavatesse puudesse, hiljem muutub üha olulisemaks ladestumine aeglaselt lagunevasse orgaanilisse ainesse (peamiselt kõdupuiduna maa peal ja orgaanikana mullas) ning lõpuks mineraliseerumine mullas. Metsanduslikus statistikas mõõdetakse metsa „tagavara“ ja „juurdekasvuna“ ainult elus puude tüvemahtu, millest kogu süsinikuvaru hindamiseks ei piisa.