Eelmise sajandi lõpul oli Eesti ärimetsandus eratööstuslike ettevõtete käes ja Eesti riigimetsandus administratiivselt Eesti valitsuse ja keskkonna seaduste kontrolli all. Olukord ei olnud küll ideaalne, kuid olukord kuulus siiski Eesti valitsusele. Otsused tuli teha valitsuse tasandil ja valitsuse eelarvetega tuli metsandust juhtida.
Üleminekuaeg riiklikult kontrollitud ressursside ja eraomandi vahel alles kogus tuure. Ka metsanduses leiti, et riiklikult ei saa suurt puiduäri ajada, kuna riikliku julgeoleku (varude) ja keskkonnahuvide (varude kaitse) perspektiiv ületab erakapitali perspektiive ja huve. Eesti taasiseseisvumisest ei olnud veel palju möödunud, kohalikud omavalitsused olid käsist-jalust seotud endiste taluomanike õigusjärgsete reeglite elluviimisega. Kehvas majanduslikus seisus riigil on sellisel hetkel käes palju väljakutseid ja riske – väliskapitalide investeeringuid (või survet) suhteliselt vaeses ühiskonnas saab aga vaadata nii hea kui halva tegurina.
Metsandus on üks keskseim loodusvarude ja keskkonnaseisundi vastutusvaldkond – kui selle jäme ots kuulub riigile, on seadustel ja järelevalvel laiem voli ka suurtööstusliku voli piiramiseks.
Tänase seisuga Eesti valitsus metsanduses toimuvat ei reguleeri, vaid täidab ärimetsanduse tellimust. Jäme ots metsanduses hakkas tööstusliku erakapitali kätte libisema juba 90-date lõpul, kui Rootsi ja Soome suurettevõtete ja fondide esindajad iseseisvunud Eestile äripartnerlust hakkasid pakkuma. Küsimuseks sai: mida teha Eesti maavaradega, metsaga, turbaga jne.
Sajandi lõpul hakatigi palju rääkima majanduse vabamast toimimisest ja selle suuremast eelisest ühiskondlikule heaolule. 90-date lõpus ilmus palju selliseid meedialugusid. Hakati rääkima vääristamisest [hilisemalt ja kaasajal kasutatud ‘väärindamine’] metsade müümise kontekstis. Riik, millel on mitmeid muid majanduslikke väljundeid lisaks tööstuslikule tootmisele ja rafineerimisele, peab väärindamise aluseks võtma kõrgeimad ühiskondlikud väärtused, kodanikuühiskond, vaba ühiskond, tervislik keskkond. Paraku olid Eesti metsade väärtused juba seotud välismaiste äriettevõtete kasumiootustega.
1998. aastast pärineb ka näide, kuidas toonane tselluloositehase arendamise planeerimine ideid kogus:
“Tselluloositehase rajamisest Eestisse on räägitud juba viis aastat ja lähima paari-kolme aasta jooksul võib see plaan ka teoks saada. Meie üks olulisemaid ressursse on mets. Kui Eestis saetakse 1 tihumeeter metsa ning põhjanaabrid teevad sama, siis soomlased saavad sellest 15 ja rootslased 16 korda rohkem kasumit. Miks? Sest meie müüme palki ja paberipuud, nemad aga valget paberit. Eesti majanduse areng on näidanud, et puidu vääristamise (saetööstus, liimpuidu ja mööbli tootmine) harud arenevad jõudsalt. Puidu vääristamise tipp on tselluloosi- ja paberivabrik.”