Sergio Baffoni ja Siim Kuresoo avaldasid 2018. aastal paberi, milles hindasid tselluloositehase järjekordse planeerimise mustrit Eestis. Tööstuse lobirigkondades nimetatakse seda enamasti eufemistlikult “biorafineerimistehaseks”, kuna see kõlab tavalugejale tähenduslikult isoleeritult ja tehnilise nutimõistena, mis aga eksitab ühiskondlikus debatis vajalikku fookust. Kelle tehas, kuhu, kelle varude, kelle abiga ja mis hinnaga see luuakse – need küsimused on olulised, ent mõistete varjutamisega need suurte mõjudega tööstuslikud projektid pahatihti viiaksegi ellu.
Eesti tööstuslik kavand “biorafineerimistehase” loomiseks hakkas taas pihta 2017. aasta seadusemuudatustega ja 2018. aastal tehase kavandamise avalikustamisega. Seda propageeris metsandusettevõtete konsortsium nimega Est-For Invest OU (Est-For).
Kavandatav tselluloositehas oli planeeritud vanaaegsele tehnoloogiale (kraft protsess) ja puidupõletusenergiale. Est-Fori andmetel alustanuks tehas tootmist 2023. aastal, võimsusega 700 000 tonni turutselluloosi aastas, mis oleks kaasa toonud järsud keskkonnamõjud.
Reostus, metsade seisundi halvenemine ja kliimamuutuste heitkoguste tingitud majanduslik surve Eesti ühiskonnale on senimaani ametlikes dokumentides põhjalikult hindamata.
Aruteludokument.