Mõistan sügavuti seda muret ja frustratsiooni, mis metsaomanikke valdab, kui ei saa raiuda nii palju kui tahaks. Heili Püümanni kommentaaris kõlanud kriitika “mugavuslahenduste” kohta on emotsionaalselt laetud ja peegeldab metsalobistide avalikkusesse paisatavat retoorikat. Ometi, kui lugeda põhjalikult kohtuotsust, koorub hoopis teine, märksa murettekitavam reaalsus. Reaalsus, millest Püümanni artikkel ei räägi.
Artikkel tekitab tunde, justkui oleks kannatajate puhul tegu väikemetsaomanikega. Kohtuotsust lugedes selgub aga, et tegu on juriidiliste isikutega (Palumetsa OÜ, Tornator Eesti OÜ, Metsamaahalduse Aktsiaselts, OÜ Kuku Arendus), kellele lisaks on ka keegi J. I. Eesti probleem seisnebki selles, et just juriidilised isikud ehk metsafirmad raiuvad metsi kõige intensiivsemalt (raiefirmad ei ole enamasti kohalikud ja neile on tegemist äriga, nemad ei majanda kodumetsa), neile järgneb Riigimetsa Majandamise Keskus.